Sunday 20 November 2016

Chanel nr.5 fenomen

Ma olen siin mitu päeva salvestanud Laulukarusselli, kus kaamerate ette saabub lapse järel laps, kes on lisaks sellele, et on oma pere lemmik täielik võitja juba maakonnas. Esiteks, muidugi, sest ta laulab hästi ja teiseks, sest ta oskab midagi, mida teised ei oska. Ja ma rõhutan, iga laps neist pea sajast, on eriline. Õnneks on muutunud nende sünnist alates maailm. Vanimad neist sündisid umbes siis, kui ma esimest korda elus Laulukarusselliga pistmist tegin ja lisaks klippide salvestamisele võtsin kaalust alla kollase, poroloonist, hingamistuubusega Limpa kostüümi sees. Kostüümi elu olete kunagi elanud? Kõik need suurepärased, hästi kasvatatud ja nunnud lapsed püüavad kindla peale selja taga teha kindlaks, kas maskotil on reaalsed inimaistingud. Kas ta reageerib tsurkamisele, kägistamisele ja pikalijooksmisele. Muidugi ei teinud seda tolle korra võitja Mikk Dede. Tema oli üks tõsine ja sõnaaher laps, kes tuli tegi täie tõsidusega seda laulmise asja. Kostüümi klohmimine ei huvitanud teda õnneks mitte üks raas. Ka ma ei mäleta, et tema õpetajat oleks huvitanud kuidagi lapse peale lõugamine. Mida, ma pean ausaks jääma, nii mõnigi tegi. Väga õudne on, kui stuudiosse toodud surmahirmus laps, saab koosa, et ta ei ole NII hea, NII andekas, NII tubli. Vat neist lastest ei saa Mikk Deddesid. Ei, mitte, et nad ei oskaks laulda. Oskavad nagu Pavarotid. Sellepärast, et neid alandati. Õnneks, tõesti suureks õnneks, on see aeg pöördunud. Ma tõesti usun, et neist tänastest lauljatest saavad igati rõõmsad - need kes, nad tahavad olla. No teine asi on muidugi ise enda alandamine. See - vastupidiselt teiste tehtule, võib pakkuda pöörast rõõmu. Kui mitte alati kohe, siis tagant järele.
Me oleme näiteks Kadiga ostnud minu õhutusel ühele monteerijale kommikarbi sünnipäevaks ja minu nõudmisel hakanud juba koridoris laulma sünnipäevalaulu. Kui me sisenesime, siis monteerija vaatas süvenenult arvutit. Me ei vakatanud, täis lootust, et ehk teise salmiga muutub ta rõõmsamaks, me muudkui jätkasime ja jätkasime. Lõpuks vaikisime, sokutasime kommikarbi lauaservale ja lahkusime. See ei olnud monteerija, kes oleks väga rääkida armastanud. Miks ta olekski pidanud sünnipäeval nüüd teine inimene olema?
Või oli asi laulus. Ma lihtsalt ei pea viisi. Laulukarusselli rezhissööri kohta on see päris alandav ülestunnistus? Aga ma nimetaks seda Chanel nr.5 fenomeniks. Kui sa oled noor ja sa pole Marilyn Monroe, siis sulle meeldivad kas kerged lillelõhnad või rasked magusad, aga kindlasti mitte Chanel nr.5. Nende lõhnade kasutamise ajal oled sa üsna haavatav teiste inimeste poolt. Laulujuhendaja, kaameramees, peigmees, ülemus või müüja poes võivad sulle väljanäidata oma suhtumist, sa lähed koju ja nutad patja. Kui sa jõuad järgmisesse eluperioodi ja sa leiad, et sinu lõhn on puudrine klassika - oled sa jõudnud ajajärku, kus ainuke inimene, kes sind alandada võib - oled sa ise. Armudes liiga nooresse mehesse, kukkudes tänaval lompi, tehes kohatud asju - ja see kõik on väga naljakas. Elu vürts. Kui keegi teeb seda teie eest, siis aitab selle vastu - no juhul kui te olete naine - Chanel nr. 5 ja teadmine, et nii te enam oma elus teha ei lase.
Kõikse kõigeparem on muidugi see, kui seda üldse elus vähe juhtub. Eriti lapsena, siis kasvab meil palju andekaid, ägedaid ja terveid noori inimesi. No nagu mulle praegu nende 100 lapse pealt tundub.

No comments: